Prantsuse kunstnik, kirjanik, lavastaja ja filmirežissöör Jean Cocteau kirjutas näidendi “Inimese hääl” pea sajand tagasi, aastal 1930. Muljetavaldavalt on tekst ajaproovile vastu pidanud, seda on lavastatud teatris ning sellest on vändatud mitu maailmakuulsat filmi.

Lugu ise on pealtnäha lihtne – mahajäetud naine vestlemas viimast korda telefonitsi oma ekskallimaga. Naine üritab vapralt oma pealerulluva tundelaviini ja hirmutava üksildusega hakkama saada ning selle keskel ellu jääda. Vähemalt proovib, kuigi ürituseks võib see olenevalt tõlgendusest jäädagi. Ja siin lähebki asi huvitavaks. Tekst on kirjutatud nii plastiliselt, et iga ajastu, iga ühiskond võib siit välja voolida oma Naise. On see siis emantsipeerunud emailves või taltsas puurikanake. Võib kirjutada loole ka oma sisu ning lõpu. Üksildus nagu ka viirus ei tunne vanuse-, soo- ega nahavärvi piire, aga erinevalt viirusest puudub selle vastu vaktsiin.

Tegemist on Viljandi Seasaare teatri ja Rumeenia Sigma Art teatri koostööprojektiga.

Lavastaja: Marko Reitalu
Laval: Reet Raudsepp
Kunstnik: Jarmo Põllust
eHeli ja valgus: Jarmo Põlluste